Olen Stephan Oesterreicher, Mypalmleafi asutaja, ja täna tahan teile rääkida lühikese versiooni Mypalmleafi loost. Üksikasjalik versioon täidaks tõenäoliselt mitu raamatukogumikku, kuid ma püüan seda teha lühidalt.
Ma sündisin 1984. aasta suvel Stuttgarti lähedal, Saksamaa edelaosas, ja kasvasin seal väga kaitstult üles. Nautisin looduslähedust, kuid mulle meeldis juba varakult väga reisida, suuresti tänu oma vanematele, kes näitasid mulle varakult maailma. Mässumeelse teismelisena hakkasin ise Euroopat avastama ja 18-aastaselt, veel koolis õppides, asutasin oma esimese väikese ettevõtte. Hiljem müüsin selle maha, kuid kaubamärk eksisteerib tänaseni. Kui puutusin esimest korda kokku meditatsiooni ja joogaga, tekkis mul koheselt huvi ja ma mõistsin, et selge meel võib tuua kõige sügavamaid kogemusi.
Kuigi mu vanemad püüdsid mind sageli veenda ülikoolis õppima, lasid nad mul õnneks oma teed minna, mille eest ma olen väga tänulik. Sest ma teadsin, et seda, mida ma õppida tahtsin, ei leia üheski ülikoolis ega üheski tavapärases ametis. Ja nii ma alustasin oma otsinguid. 2004. aasta suvel, vahetult pärast keskkooli lõpetamist, oli aeg käes ja ma lendasin Indiasse ühe suuna piletiga. Avanes täiesti uus maailm. India maagia ja kohtumised munkadega Himaalajas või joogidega Gangese kaldal äratasid minus soovi pühenduda täielikult vaimsuse õppimisele ja selle elu mõtte otsimisele. Ja seda ma ka tegin. Kogu südamest.
Otsing, mis viis mind maailma kõige maagilisematesse kohtadesse. Mille käigus ma reisin enam kui 60 riiki ja sain õppida kõikide religioonide ja traditsioonide meistritelt ja õpetlastelt. Tarkuse ja valguse valvuritelt. Armastuse ja teadvuse allikatest. Olen neile sügavalt tänulik. Võiksin kirjutada neist kohtumistest palju raamatuid. Nad kujundasid mind sügavalt ja andsid mulle julguse pühenduda sellele teele.
Sügav teadvustamine on määratlenud neid kogemusi ja seda on kehastanud paljud neist meistritest. Mõistmine, et kõik teed, traditsioonid ja religioonid tulenevad samast lõpmatu valguse ja armastuse allikast ning viivad samade kogemusteni.
Sellel kogemusel võib olla palju erinevaid nüansse ja see võib erinevates kultuurides üsna erinevalt välja näha. Kuid sisuliselt on see üks: teadvus, armastus, mis ühendab meid kõiki.
Et seda üha sügavamalt kogeda ja mõista, õppisin budistlike munkade, hinduistlike joogide, kristlike müstikute, islami sufide, šamaanide ja tavapärastest religioonidest väliste meistrite käest.
See süütas minu armastuse meditatsiooni vastu, mille eest olen eriti tänulik oma õpetajale Sahajanandale, kes kehastab meditatsiooni kogu oma eluga ja on mind sügavalt inspireerinud.
See viis selleni, et veetsin kokku peaaegu 500 päeva vaikuse retriitidel, kus pühendasin end täielikult meditatsioonile, et uurida teadvust ja elu sügavamaid mõõtmeid.
Olen sügavalt tänulik nende kogemuste eest, mis tegid mulle üha selgemaks, et minu ülesanne on aidata teistel inimestel leida enda sees olevad vaimsed pärlid.
Kui ma neid ridu kirjutan,
Ma saan taas kord aru, kui tänulik olen selle elu ja kõigi võimaluste eest, mis mulle on antud.
Olen tänulik, et mul oli sisemine ja väline vabadus pühenduda sellele teele.
Pärast seda, kui olin aastatel 2004-2010 veetnud suurema osa oma ajast Aasias, tulin 2010. aastal esimest korda Peruusse, mis sai minu elus oluliseks peatükiks.
Just siin hakkasin aeglaselt “õpilasest” üle minema õpetamisele ja projektide elluviimisele, mis ei olnud alguses alati lihtne.
Ühel päeval leidsin Inka pühas orus üürile antava kauni suure maja ja otsustasin kohe, et teen sellest “ashrami”.
Kõigile pakuti tasuta majutust, toitu, joogat ja meditatsiooniõpetust. Minu ärimudel põhines motol: “Jumal hoolitseb kuidagi meie eest”.
Noh… paar kuud oli see unistuse täitumine.
Ja siis… võite ilmselt arvata… pidin selle sulgema, sest ma ei suutnud enam üüri maksta. Valus kogemus, mis õpetas mulle palju.
See oli hetk, mil ma sain teada, et on oluline tegeleda äri- ja organisatsiooniarendusega, et projektid, mida ma tahan maailma tuua, oleksid jätkusuutlikud.
Ja nii hakkasin autodidaktina õppima ja õpetasin endale palju asju, või siis õppisin kogemustest, vestlustest, raamatutest, videotest jne.
Mul oli ka palju võimalusi seda rakendada, sest ma ehitasin Peruusse, Inka pühasse orgu teise meditatsioonikeskuse ning teise ajutise keskuse, kus iga kuu toimus kolmepäevane vaikiva meditatsiooni retriit.
Täiskuu ajal. Saarel. Titicaca järvel. 4000m kõrgusel. Aastatuhandeid vanade templite lähedal. Tõeliselt maagiline koht, mis mind ka sügavalt kujundas.
Just siit sain inspiratsiooni tehnoloogia ja innovatsiooniga tegelemiseks, mis viis mind Californiasse Silicon Valley’sse, kus andsin muu hulgas meditatsiooni töötubasid tehisintellektile orienteeritud projektide jaoks.
Nii loodi Conscious Innovation Lab, Mypalmleafi emafirma, mis on omaette lugu…
Näete, et Mypalmleafil on pikk taustalugu…
Esimest korda külastasin palmilehtede raamatukogu 2009. aastal Indias.
Minu palmilehte sel ajal ei leitud. Sellegipoolest tundus koht ja kogu protsess nii autentne, et ma ei suutnud seda unustada.
Ja siis aastaid hiljem…
See oli 2020. aasta sügisel, ma olin oma elu keerulises faasis, nagu paljud inimesed Covidi ajal. Olin läbinud raske lahkumineku, mu projektid Peruus olid Covidi tõttu peatunud ning ma ei tundnud ega näinud enam oma teed.
Depressiivne ja sihitu, olin oma vanemate juures, kui ühel hommikul ärkasin üles
Ja mul oli kristallselge arusaam:
“Palmilehed! Ma pean leidma oma palmilehed.” See mõte oli nii tugev, et ma googeldasin seda veel poolunisena ja leidsin teenusepakkuja, kes tegi sama tööd, mida me täna teeme, nimelt aitas inimestel leida oma palmilehte. Broneerisin kohe aja!
Ja siis, mõned nädalad hiljem, oli aeg käes.
Olin Belgias, et osaleda järjekordses 10-päevases Vipassana meditatsiooni retriidis. Nendel retriitidel hoolitsetakse kõige praktilise eest ja te saate pühenduda meditatsioonile hommikul kella 4st kuni õhtul kella 9ni. Olin seal, sest tundsin, et retriit aitab mul leida teekonna tagasi minu sisemise selguse juurde. Ja nii see ka oli, kuid teistsugusel viisil kui oodatud.
Sest just enne retriidi algust saabus minu palmilehe lugemise hetk. Meditatsioonikeskuse ees autos istudes sain oma esimese palmilehe lugemise palmilehe raamatukogult.
See oli suurepärane kogemus, mille ma täielikult omaks võtsin. Kuigi mõnikord oli raske aru saada tugevast india aktsendist (täna on see minu jaoks palju lihtsam). Ma tundsin, kuidas need targad sõnad andsid mulle kindlat sisemist juhatust.
See ei olnud ainult see, mida tõlk mulle ütles, vaid ka sisemise juhtimise tunne, mis muutus üha tugevamaks.
See oli pikk lugemine täis üksikasju, mida ma ei suutnud täielikult meelde jätta, kuid õnneks sain ka salvestuse. Siiski kuulasin seda alles mitu nädalat hiljem, sest lugemise lõpus tulid inimesed Vipassana retriidist ja ütlesid mulle, et ma pean kohe tulema, sest värav sulgub.
Nii et see sobis ideaalselt, ja ma läksin tegelikult otse oma lugemisest vaikusesse ja veetsin järgmised 10 päeva mediteerides.
See meditatsiooniaeg oli väga sügav ja ma tundsin mitte ainult tugevat sidet Rishidega, palmilehtede autoritega, vaid ka selget üleskutset töötada palmilehtedega ja aidata teistel inimestel leida oma palmileht.
Ja sellepärast loedki sa praegult neid ridu 🙂
Sellele vihjati ka minu lugemisel mitu korda. Kuigi sõna “palmilehed” konkreetselt ei mainitud, kirjeldati väga hästi minu praegust tööd Mypalmleafiga.
Kui ma 10 päeva pärast meditatsiooniretriidilt lahkusin, nägin ja tundsin oma teed jälle selgemalt ja teadsin, et pean rohkem palmilehtede kohta õppima.
Ja nii ma hakkasingi lugema kõike, mida leidsin palmilehtede raamatukogude kohta, võtsin ühendust inimestega, kes nendega töötasid, rääkisin nendega ja tundsin üha enam, et minu ülesanne on rääkida inimestele palmilehtedest.
Märkasin aga, et minu tollases keskkonnas Saksamaal oli mul raske sellele täielikult keskenduda, nii et lendasin spontaanselt Türki ja üürisin toa mere ääres ühes Vahemereäärses väikelinnas.
Huvitaval kombel asus see otse iidse Kreeka jumala, Apollo templi kõrval, kes muu hulgas sümboolselt tähistab tuleviku ennustamist.
Seal süvendasin oma sisemist ja välist uurimistööd palmilehtede kohta ja hakkasin aitama esimestel sõpradel oma palmilehte leida.
Selle aja jooksul muutus aga ka poliitiline meeleolu Türgis tumedamaks.
Seal olid pikad sulgemised, mis aga ei kehtinud välismaalaste suhtes, nii et ma kõndisin mõnikord üksi läbi linna tühjade tänavate, mõtiskledes selle maailma hullumeelsuse üle.
Mulle sai üha selgemaks, et ma peaksin Türgist lahkuma ja reisima Mehhikosse, et kohtuda oma õpetaja Sahajanandaga ja külastada Hridaya Joogakooli. Kuid ma tundsin ka kollektiivset hirmu, sest sel ajal olid saadaval vaid üksikud lennud ja maailm oli ikka veel tugevalt Covidi haardes.
Ma ise tundsin end samuti ummikus ja hirmu poolt halvatud olevat. Ja siis ühel kolmapäeval…
Minu palmilehe lugemisel soovitati mul igal kolmapäeva õhtul läbi viia konkreetne tseremoonia, mida ma alati väga kohusetundlikult tegin.
Ühel kolmapäeva õhtul, vahetult enne südaööd, pärast seda, kui olin sooritanud tseremoonia, nagu oli soovitatud minu palmilehe lugemisel, muutus mu vaimne seisund järsku. Hirm oli kadunud ja ma sain selge impulsi reisida Mehhikosse. Broneerisin kohe pärast seda lennu. Vähem kui 48 tundi hiljem olin lennukis, mis lendas Türgist Mehhikosse.
See oli kummaline reis kummalisel ajal. Kuid see tundus õige ja Mehhiko võttis mind vastu avatud kätega.
Seal jõudsin Vaikse ookeani rannikul asuvasse väikesesse Mazunte külla Hridaya joogakooli, mis oli ideaalne koht, et pühenduda tööle palmilehtedega.
Hullumeelses maailmas, mida iseloomustab hirm, oli see väike oaas, kus vaprad inimesed üle kogu maailma tulid kokku, et pühenduda oma vaimsele arengule ja nägemusele paremast maailmast.
Nii ma osalesin hommikul grupimeditatsioonis, enne kui ma istusin oma laua taha, kust avaneb vaade Vaiksele ookeanile, et töötada Mypalmleafi kallal.
See oli ka ideaalne koht, kus sai kohtuda inimestega, kes olid huvitatud palmilehtede raamatukogudest ja soovisid sellise projekti kallal töötada.
Nii sain palgata oma esimesed osalise tööajaga “töötajad”, kes olid esialgu sõbrad, kes olid Mypalmleafi projektist vaimustunud. Olen tänaseni tänulik igale neist, kes aitasid Mypalmleafi väikesel, õrnal taimel kasvada neil esimestel päevadel, nädalatel, kuudel ja aastatel.
Muidugi on hea tunne olla täna imeliselt kasvava Mypalmleafi organisatsiooni asutaja.
Kuid ma olen täiesti teadlik, et ma ei oleks seda kunagi üksi teinud ja et oli vaja meie imelist meeskonda, et jagada palmilehtede aardeid maailmaga. Kaamera ees on muidugi lõbus olla, kuid kõige tähtsamad inimesed Mypalmleafis on tegelikult need, kes on kulisside taga (aitäh Quetzale ja Akiladevile ning kõigile imelistele tõlkijatele).
Kuid see ei juhtunud ainult Mazuntes. Minu paljude reiside kaudu on mul väga globaalne võrgustik ja nagu võluväel tekkisid äkki uued ja vanad kontaktid inimestega, kes samuti tundsid kutsumust töötada palmilehtede raamatukogudega.
Ja nii tulid algusest peale inimesed üle kogu maailma meie juurde.
Ja nii oleme tänaseks aidanud juba üle 3000 inimese üle 60-st riigist, 9-s erinevas keeles, leida ja lugeda oma palmilehte.
Pärast seda, kui olin paar kuud palmilehtede raamatukoguga töötanud, sain seda esimest korda külastada 2021. aasta lõpus.
Indiasse ei olnud lihtne pääseda, kuid lõpuks sain äriviisa ja koos oma hea sõbra ja kolleegi Marina Zakharovaga(Mypalmleaf Venemaa) külastasin palmilehtede raamatukogu Lõuna-Indias.
Selle juht Shyam ei ole tänapäeval mitte ainult hea sõber, vaid ka suurepärane giid, kes näitas meile palju maagilisi kohti ja kellega me esimest korda võtsime ette Navagraha palverännaku, millest on saanud väike Mypalmleafi traditsioon.
9 Navagraha templit on igaüks pühendatud ühele 9-st planeedist.
Külastasime mitmeid imelisi templeid, palmilehtede raamatukogusid, vanade meistrite haudasid ja sukeldusime valgusküllastesse tervendamisrituaalidesse, mida sageli soovitati ka palmilehtede raamatukogudes.
Hea oli seda kõike kohapeal kogeda ja hea oli ka see, et võtsime endaga aega kaasa ja saime mitmeks kuuks täielikult palmilehtederaamatukogude maailma sukelduda.
See aeg on süvendanud minu usaldust palmilehtede vastu veelgi, sest alguses olin ka skeptiline, mis on nüüd paljude otseste kogemuste kaudu palmilehtedega muutunud sügavaks usalduseks.
Ja nii on see ka praegu. Palju imelisi peatükke veel hiljem.
On 2024. aasta veebruar, kui ma neid ridu kirjutan kaunil Balil.
Veetsin äsja 2 intensiivset kuud Indias, kus ma koos heade sõpradega, minu “Mypalmleafi kolleegidega”, käisin järjekordsel Navagraha-palverännakul ja tegin mitu visiiti palmilehtede raamatukogudesse.
Mypalmleaf on viimastel aastatel kasvanud väikeseks, kuid peeneks, professionaalseks ülemaailmseks organisatsiooniks, kuhu regulaarselt panustab ligi 40 inimest.
Minu elu on muutunud mitmel moel, kuid olemuses olen ikka sama.
Siiski on minu sügav armastus elu ja meie tõelise loomuse äratamise vastu minu sügavaim motivatsioon, millele minu elu on pühendatud.
Selle ühendamine professionaalsete, jätkusuutlike struktuuridega ja ainulaadse teenuse pakkumine palmilehtede lugemisega täidab mind väga hästi.
Ja kui te kunagi tunnete kutset leida oma palmileht, siis me Mypalmleafis oleme väga õnnelikud, kui saame teid palmilehtedega teekonnal saata. See on meie ülesanne, mida teeme hea meelega südamest.
Kohtumiseni varsti
Stephan
Aarif, Abhilash, Aimee, Akiladevi, Allwin, Andrea, Archana, Ashok, Brita, Casey, Crystal, Dhanalakshmi, Dhyan, Emmanuel, Fatih, Hemaladkshmi, Jair, Janani, Jaya Balaji, Jayshee, Jeeva, Joe, Karnit, Katja, Katja, Katrin, Klaus, Kotomi, Kristian, Kyle, Lakshmi, Liam, Linda, Lokeshwari, Marcello, Marie, Marina, Mayuko, Nadine, Naveed, Nivethini, Pablo, Pavithra, Philip, Pradyumn, Priya, Quetzal, Ricky, Rostin, Saba, Sahil, Satish, Shiva, Shyam, Sonali, Spanda, Sreedevi, Stefan, Stephanie, Sudiipa, Sumithra, Thomas, Tom, Uelfide, Uma Devi, Vannessa, Vera, Vijaya Rani, Julien, Monchi.
